sarju.armastan.org oma auhinnagala!

pildil klikkimine suunab teid hääletuslehele

September on sarjaarmastajatele õnnis kuu – järgnevate päevade jooksul jõuavad meieni taas kõik armastatud ja kaua oodatud sarjade uued hooajad. Lisaks jagati 21. septembril Emmysid – auhindu parimatele sarjanäitlejatele. Selles vaimus otsustasime välja kuulutada oma auhinnagaala! Aga selle asemel, et jagada auhindu näitlejatele, otsime meie parimaid tegelaskujusid.

Parimaid tegelaskujusid otsime kümnes erinevas kategoorias. Meie pakutud tegelastele võite ka teie oma lemmikuid lisada, kasutades selleks allolevat kommentaariumit.

Nominante ootame 27. septembrini – selleks ajaks on linastunud suurem osa season premiere’sid ning paljud unustuste hõlma vajunud tegelaskujud on värskelt taas teie ees.

Hääletamine algab esmaspäeval, 28. septembril ja kestab nädal aega.

Võitjad kuulutame välja 5. oktoobril!

Aga see pole veel kõik! Kõikide kommenteerijate ja hääletajate vahel loosime me välja auhinna – ühe vabalt valitud raamatu kirjastuselt Petrone Print (mine vaata nende valikut www.petroneprint.ee).

September on sarjaarmastajatele õnnis kuu – järgnevate päevade jooksul jõuavad meieni taas kõik armastatud ja kaua oodatud sarjade uued hooajad. Lisaks jagati 21. septembril Emmysid – auhindu parimatele sarjanäitlejatele. Selles vaimus otsustasime välja kuulutada oma auhinnagaala! Aga selle asemel, et jagada auhindu näitlejatele, otsime meie parimaid tegelaskujusid.

Parimaid tegelaskujusid otsime kümnes erinevas kategoorias. Meie pakutud tegelastele võite ka teie oma lemmikuid lisada, kasutades selleks allolevat kommentaariumit.

Nominante ootame 27. septembrini – selleks ajaks on linastunud suurem osa season premiere’sid ning paljud unustuste hõlma vajunud tegelaskujud on värskelt taas teie ees.

Hääletamine algab esmaspäeval, 28. septembril ja kestab nädal aega.

Võitjad kuulutame välja 5. oktoobril!

Aga see pole veel kõik! Kõikide kommenteerijate ja hääletajate vahel loosime me välja auhinna – ühe vabalt valitud raamatu kirjastuselt Petrone Print (mine vaata nende valikut www.petroneprint.ee).

sarju.armastan.org

How I Met Your Mother (Season 1)

How I Met Your Mother on hetkel minu kindel #1 sitcom, sest tegemist on minu jaoks millegi värskega, millest suur osa on minul veel avastamata. Tegelikult, pole ta vaid minu hetkelemmik sitcom, vaid hetkel üleüldse üks lemmikumaid sarju, sest sisu, näitlejad, sarja idee ja kõik muu on nauditavad. Eelistan hetkel seda sarja absoluutselt kõigele, kaasaarvatud lemmikkomöödiad Friends ja South Park, mille kordusvaatamistest, ütlen ausalt, mul on sõnaotseses mõttes kõrini, vähemalt hetkel. Vaja on midagi värskendavat nagu on seda How I Met Your Mother. Õnneks on mul veel aega nautida seda sarja küll ja küll, sest hetkel on väljas neli hooaega ning USAs hakkas hiljuti pihta ka viies hooaeg.

Aga mis selles sarjas siis täpsemalt mind paelub? Esiteks, tegelased. Barney (Neil Patrick Harris) on sarja naljakaim ja parim tegelane. Hands down, sest suurem osa tema öeldud liinidest ajavad vähemalt muigama, kui mitte kõval häälel naerma. Naljad nagu “Hi! Haaaaave you met Ted?”, “Suit up!”, “Legen… wait for it… dary” on tema firmamärkideks esimesel hooajal. Teiseks, Robin (Cobie Smulders), kes on selle sarja kõige hotim tegelane ja kellesse abielu ja perekonda otsiv sarja keskpunkt, Ted (Josh Radnor), meeletult armub. Lily (Alyson Hannigan) ja Marshall (Jason Segel) moodustavad kohati veidra, kuid armsa paari, kelle kihlumine panebki Ted’ile pähe idee, et ta peab kiiremas korras üles otsima oma elu armastuse ning temaga perekonna looma.

Vasakult paremale: Barney, Robin, Ted, Lily, Marshall

Teiseks meeldib mulle väga selle sarja idee, teostus ja loo jutustamise viis. Paljude osade alguses näeme me Ted’i lapsi aastal 2030, kes kuulavad huviga, kuidas nende isa 25 aastat tagasi hakkas otsima omale inimest, kellega perekonda luua. Loo jutustamise viis on tiba pulpfictionlik. Ei, siin pole otsast otsani roppusi täis dialooge, vaid tihti on mingisugune täiesti random-stseen, millest saame aru, kui oleme nö. teise poole sellest stseenist ära näinud ning tihtilugu visatakse meile ette lugu ebakronoloogilises järjekorras. Ma lihtsalt armastan seda.

Veel meeldib mulle väga selle sarja pisike sarnasus ühe kuulsaima sitcomi – Friends’iga. Peategelaste grupis on olemas paar, kelle moodustavad Lily ja Marshall (paralleele saab tõmmata Friendsi Monica ja Chandleriga). Grupis on olemas ka sellised inimesed, kes ideaalis oleksid suurepärased partnerid, kuid sarja kirjutajad muudkui õrritavad ja õrritavad vaatajaid ning neid lihtsalt ei taheta kokku panna – Ted ja Robin (Friendsis vastavalt Ross ja Rachel). HIMYM’s on Barney, kes on kohati samasugune elumees nagu oli seda Joey seriaalis Friends. Nende tõenäoliselt suurimaks erinevuseks on see, et Barney IQ ei ole väiksem tema kinganumbrist. Ning viimane suur ühine joon on koht, kus grupp tihti koos on. Friendsis oli selleks kohvik Central Perk, HIMYM’s on selleks pubi MacLaren’s.

Hinnet ei pane, sest mul on komme hinnata seriaale, mis mulle väga meeldivad, maksimaalselt. Seega ma ei näe erilist mõtet sellel.

Erinevalt Friendsi tegelastest, eelistavad HIMYMi tegelased kohvi asemel õlut juua

Pange tähele postereid Barney kontori seinal – Motivational Posters

300 (2006)

Mäletan, kui see film ilmus. Ilge buum oli. Kõik olid selle peale täiega kiimas ja kiitsid taevani, aga minu ainuke mõte seoses selle filmiga oli, et “kaua võib? saage üle juba!”, sest tol ajal mulle filmid eriti mingisugust huvi ei pakkunud ning olin selline filmivaataja, kes vahepeal õhtuti enne magamaminekut vaatas televiisori vahendusel mõnda juustust hollywoodi teost, millesuguseid filme nüüd üritan täielikult ignoreerida ja mitte vaadata.

Huvi 300 vastu tekkis esmakordselt alles eile õhtul. Ma küll teadsin, et teos on valminud Frank Milleri koomiksil, kuid mul polnud õrna aimugi, et tegemist on nii fantaasiarikka looga nagu 300 näol sellega tegemist on. See tekitas ka asja vastu tõsise huvi, kuna tavalised ajaloolised teosed, mis leiavad asel millalgi, kus inimestel pole korralikke riideid ja usuvad veidratesse asjadesse, ei paku mulle kohe üldse huvi. Üks sellistest filmidest, mis vähegi mulle meeldib on Gladiator, mille on ka TV3 nüüd edukalt ära leierdanud, nii et paha hakkab.

Kuid 300 ei ole tavaline ajaloofilm. Tegemist on täiesti omanäolise teosega, mis klassikalisest selle ajastu filmist erineb igast aspektist. Tänu sellele, et tegemist on koomiksiadaptsiooniga ning Zack Snyder üritab koomiksile võimalikult truuks jääda, on filmi visuaalne pilt täiesti hingematvalt rabav. Film on justkui maalitud mõne kuldse käega kunstniku poolt, kel käes kuldne pintsel. Täpselt nagu teine Milleri koomiksiadaptsioon, mis lavastati aasta varem – Sin City.

Lisaks täiesti imelisele visuaalsele pildile oli Zack Snyder hakkama saanud võimsate lahingustseenidega, mida vaadata oli lihtsalt lust. Odasi torgati inimestest läbi, päid lendas, verd lendas. Lihtsalt suurepärased eriefektid. Lahingustseenides meeldis veel see vahepealne aegluup ning taustamuusika. Üldiselt oli üldse hea heliriba, kuid paaris kohas oli Snyder natuke mööda ka pannud, sest muusika ei sobinud üldse.

Lisaks headele asjadele nagu lahingustseenid ning visuaalne pilt oli siin filmis ka jaburaid asju, mis mulle, kui inimesele, kes fantaasiafilme väga ei armasta, ei meeldinud. Näiteks hiiglasikud elevandid, hiiglaslik ninasarvik (?) ning koleda näo ja hiiglasliku küüruga kole vanamees. Kordan nüüd seda, mida on selle filmi kohta juba palju öeldud: kui film on visuaalselt nii kena, siis selliste asjade kallal ei tohi vinguda.

Film meeldis mulle rohkem, kui Snyderi viimane ekraniseering Watchmen, kuid näiteks meeldis mulle vähem, kui Sin City. 8/10. Sin City sai ka mult 8, aga tema 8 on tugevam, kui 300 oma.

Inglourious Basterds (2009)

Film, mille ilmumist olen oodanud ajast, mil minu huvi Tarantino teoste vastu hakkas tõusma, sai siis eile kinolinalt ära kaetud. Umbes nädal tagasi tekkis sõpradega idee kõnealust teost kinno vaatama minna. Ning eile võtsime jalad selga ja sõitsime rongiga Tartusse, kus meid ootas Cinamonis Tõbraste kella 12:30′ne seanss, millele me edukalt ka jõudsime.

Teos jutustab meile Teise Maailmasõja-aegse loo grupeeringust, kes on tuntud, kui Vääritud Tõprad. Nende eesmärgiks on teha üht, ja vaid üht, tappa kõik nende teelejäävad natsid kiirelt ja armu andmata.

Kõige halvem asi selle filmi juures oligi minu arust see, et film, mida reklaamiti, kui tõsist ‘mehed-missionil’ filmi, polnud teps selline nagu ette kujutasin. Lootsin näha palju rohkem Tõpraid, kui seda filmis oli. Ma ei tahtnud küll näha, kuidas nad eesotsas Aldo Raine’ga (Brad Pitt) kaks ja pool tundi tuimalt natse skalpeerivad ja kurikatega peksavad, kuid siiski. Neid oli liiga vähe näha. Oleks rohkem tahtnud. Kuid teisest küljest oli see film tõsiselt sisukas ning nagu juba mainisin, siin ei ole tuima natside tapmist, vaid palju muudki. Operatsioon “Kino” oli võimas. Lihtsalt võimas. Järgmise nurga alt vaadates oli film täpselt selline nagu Tarantinole omane. Stseenid olid äärest ääreni täis mõnusat ning paljude jaoks tõelist tilu-lilu dialoogi, mis tegelikult filmi enda süžeeliiniga kokku ei lähe. Suurepärased näited on kas või Basterdsis leidunud jutt tuppa sisenevast rotist või Pulp Fictioni kuulus Royale With Cheese. Kuid nüüd ärge omakorda arvake, et film sisaldab kaks ja pool tundi kuiva dialoogi, mis paljudele ei meeldiks. Tõprad pakuvad meile nalja, mürtsu ja vägivalda rohkem, kui kopika eest. Alates skalpeerimisest ja kurikapeksust kuni Aldo Raine’i laheda itaalia aktsendini välja, mille peale terve kinosaal, nii palju kui meid seal oli, naerust rõkkas. Kusjuures, filmis oli tõsiselt palju humoorikaid kohti ning isegi kinopublik polnud loll ja lapsik ning naeris väga õigetes kohtades. Lisaks Quentinile omastele nüanssidele hakkas silma see, et film koosnes väga pikkadest stseenidest. Põhimõtteliselt, film sisaldas endas viite peatükki ja iga peatükk oli justkui nagu üks pikk stseen. Väga mõnus.

Filmi üheks suurimaks plussiks on head tegelased. Halba tegelast justkui polekski olnud. Isegi Eli Roth’i kurikavehkijast tegelane oli meeldiv, minu jaoks. Kuid erinevate ülevaadete põhjal tundub, et suuremale osale oli tema näitlemine üle pingutatud. Ma ei ütleks. Filmi parimad tegelased olid kahtlemata ooberst Hans Landa (Christoph Waltz) ja leitnant Aldo Raine. Olen lugenud ülevaateid, kus Landa tegelaskuju taevani kiidetakse. Ma ei tõstaks seda tegelaskuju ega härra Waltzi jumala staatusesse, kuid god damn it, see oli hea roll ja tõesti hea tegelane. Tema show oli puhtalt esimene peatükk nimega Once Upon a Time in Nazi-occupied France ning meeldejäävaim seik temaga filmist oli tema imitatsioon ameeriklaste ütlusest “Bingo!”, mis pani taaskord publiku naerma.

Isiklikuks lemmikkangelaseks filmis jäigi Aldo the Apache. Tema kaadrisse ilmumise korral olid kõik silmad tema peal ning kõrvad lustisid kuulata tema väga lahedat aktsenti ning Tarantino kirjutatud sõnu tema suus. Üks parimaid rollisooritusi Pitt’ilt tema Burn After Reading’i, Fight Club’i ja Se7en’i soorituste kõrvalt. Teised tegelased olid minu jaoks juba minoorsemad ja sekundaarsemad, kuid eraldi mainiks ära veel Mélanie Laurent’i rolli Shosanna’na. Kena naine, hea näitleja ja tubli roll.

Veel tahan kiita filmi stiili vägivaldsuse suunas. Ei olnud tehtud küll stiilset purskavat verd nagu Kill Billis, kuid skalpeerimine, kurikapeks, haakristiga märgistamine, baaristseen ning nii mõnigi muu asi olid tõsiselt kõvad oma stiili ja efekti poolest. Lisaks meeldis mulle ka paljukiidetud Mexican stand-off.

Seega, muljed filmist jäid suuremas osas positiivsed. Ning sõbrad kellega vaatamas käisime jäid ka rahule. Kusjuures, ühele inimesele kellega vaatasime, sellised QT eelnevad teosed nagu Pulp Fiction, Death Proof ja Kill Billid ei meeldi, kuid Tõbrastega jäi ta rahule küll.

Üks, mis kindel – ma tahan seda filmi veel vaadata kunagi. Esialgne hinne: 9/10. Ma ei välistaks, et teise vaatamiskorraga see hinne pügala võrra kerkiks ja kümpa ära saaks.

Palun tehke niimoodi, et Tarantino järgmine projekt oleks vestern.

Mis värk on ja vahepeal vaadatud asjad

Kõigepealt ütleks siis teile tere ning seda, et ma olen tagasi. Loodetavasti. Viimasest postist on möödas rohkem, kui kaks kuud ning viimasest postist, mis hõlmas endas minu arvamust mingist filmist on möödas juba rohkem, kui kolm kuud. Päris pikk paus, kui aus olla. Kuid nüüd ma üritan tagasi olla ning sean endale mingisugused piirid ja eesmärgid, millest mu blogikirjutised kinni võiksid pidada.

Nagu näha siis olen lausa muutnud blogi monotoonset välimust ning isegi headeri lisanud (aitäh, sarjablogi Elari). Lisaks välimuse muutmisele tahaksin ma hakkama saada sisumuutusega. Lugedes mõnda enda vana kirjutist, siis ma ei teagi kas nutta või naerda, sest postituses on minu enda vantaažipunkti minimaalselt ning suurem osa postituse sisust kirjutab sellest, mis film räägib. Ma tahaks edaspidi sisukam olla. Kirjutada võimalikult vähe filmi süžeest ning selle asemel võimalikult palju enda arvamustest ja emotsioonidest filmide suhtes. Vahepeal oli isegi kaalukausi peal blogiga armastan.org kommuuni kolimine, kus mu domeeniks oleks saanud filme.armastan.org, mis oleks siis naabriks olnud juba olemasolevatele blogidele sarju.armastan.org ja raamatuid.armastan.org. Võib-olla kunagi saab see teoks, kui see domeen veel lähitulevikus saadaval on, sest Elari rääkis mulle, et nad tahaksid sellise suunaga blogi üleval pidada küll.

Nii, ma loodan, et ma suudan sellega, mida ma saavutada tahan, hakkama saada. Ehk siis – sisukamad kirjutised ning rohkem kritiseerimist.

Nüüd teeks teile kokkuvõtte, mis ma vahepeal vaadanud olen. Mäletate, ma postitasin aasta alguse poole iga kuu esimesel päeval nimekirja filmidest, mida eelneval kuul vaadanud olen. Viimane säärane postitus tekkis siia blogisse 1. mail aastal 2009. Seega te ei tea ei ööd ega päeva, mida ma vahepeal vaadanud olen. Seda muidugi juhul, kui te mind filmiveebis stalkinud pole ning minu postitusi seal otsinud.

Igatahes, siin siis list minu vahepeal vaadatud filmidest. Mai kuust kuni augustini. Kuna arvamusi neist kirjutada lihtsalt ei viitsi, siis panen järgi hinded. PS! mõnedel mai kuu filmidel on ka blogikirjutis olemas ja kui siinne hinne natuke teistsugune tuleb, siis lihtsalt nii peabki olema. Nagu ikka, tärn tähistab kordust ning boldis on kuu lemmikud ning kordusvaatamised kuu lemmikutele ei kandideeri.

Mai

108. 01.05.2009 – “A Fistful of Dollars” (1964)

109. 02.05.2009 – “For a Few Dollars More” (1965)

110. 02.05.2009 – “Back to the Future” (1985) *

111. 02.05.2009 – “Back to the Future Part II” (1989) *

112. 02.05.2009 – “Back to the Future Part III” (1990) *

113. 08.05.2009 – “My Bloody Valentine” (1981)

114. 09.05.2009 – “Four Rooms” (1995)

115. 09.05.2009 – “Låt den rätte komma in” (2008)

116. 10.05.2009 – “Jaws 3″ (1983) *

117. 10.05.2009 – “Stand by Me” (1986)

118. 16.05.2009 – “Scream” (1996) *

119. 17.05.2009 – “Psycho” (1960) *

120. 22.05.2009 – “12 Angry Men” (1957)

121. 23.05.2009 – “Jackie Brown” (1997)

122. 26.05.2009 – “Prison Break: The Final Break” (2009)

Juuni

123. 05.06.2009 – “Crank: High Voltage” (2009)

124. 06.06.2009 – “The Descent” (2005)

125. 08.06.2009 – “Shutter” (2004)

126. 08.06.2009 – “Dazed and Confused” (1993)

127. 13.06.2009 – “Hostel” (2005)

Juuli

128. 01.07.2009 – “24: Redemption” (2008)

August

129. 08.08.2009 – “The Blair Witch Project” (1999)

130. 09.08.2009 – “Twilight” (2008)

131. 09.08.2009 – “Disturbia” (2007)

132. 09.08.2009 – “17 Again” (2009)

133. 10.08.2009 – “Funny Games U.S.” (2007)

134. 10.08.2009 – “Watchmen” (2009)

135. 10.08.2009 – “The Hangover” (2009)

136. 11.08.2009 – “Funny Games” (1997)

137. 11.08.2009 – “Rope” (1948)

138. 12.08.2009 – “Elephant” (2003)

139. 12.08.2009 – “Sukiyaki Western Django” (2007)

140. 12.08.2009 – “Cars” (2006)

141. 12.08.2009 – “Shaft” (1971)

142. 12.08.2009 – “Dear Zachary: A Letter to a Son About His Father” (2008)

143. 13.08.2009 – “The Crow: City of Angels” (1996)

144. 13.08.2009 – “The Crow: Wicked Prayer” (2005)

145. 13.08.2009 – “Thank You for Smoking” (2005)

146. 13.08.2009 – “Ice Age: Dawn of the Dinosaurs” (2009)

147. 13.08.2009 – “El maquinista” (2004)

148. 14.08.2009 – “The Da Vinci Code” (2006)

149. 14.08.2009 – “Identity” (2003)

150. 16.08.2009 – “Election” (1999)

151. 31.08.2009 – “Pulp Fiction” (1994) *

Mai

108. 01.05.2009 – “A Fistful of Dollars” (1964) 7/10

109. 02.05.2009 – “For a Few Dollars More” (1965) 8/10

110. 02.05.2009 – “Back to the Future” (1985) * 10/10

111. 02.05.2009 – “Back to the Future Part II” (1989) * 9.5/10

112. 02.05.2009 – “Back to the Future Part III” (1990) * 9/10

113. 08.05.2009 – “My Bloody Valentine” (1981) 8/10

114. 09.05.2009 – “Four Rooms” (1995) 7/10

115. 09.05.2009 – “Låt den rätte komma in” (2008) 7/10

116. 10.05.2009 – “Jaws 3″ (1983) * 3/10

117. 10.05.2009 – “Stand by Me” (1986) 10/10

118. 16.05.2009 – “Scream” (1996) * 10/10

119. 17.05.2009 – “Psycho” (1960) * 10/10

120. 22.05.2009 – “12 Angry Men” (1957) 8/10

121. 23.05.2009 – “Jackie Brown” (1997) 7.5/10

122. 26.05.2009 – “Prison Break: The Final Break” (2009) HINDAMATU!!!

Juuni

123. 05.06.2009 – “Crank: High Voltage” (2009) 5/10

124. 06.06.2009 – “The Descent” (2005) 7.5/10

125. 08.06.2009 – “Shutter” (2004) 9.5/10

126. 08.06.2009 – “Dazed and Confused” (1993) 9.5/10

127. 13.06.2009 – “Hostel” (2005) 4/10

Juuli

128. 01.07.2009 – “24: Redemption” (2008) HINDAMATU!!!

August

129. 08.08.2009 – “The Blair Witch Project” (1999) 7.5/10

130. 09.08.2009 – “Twilight” (2008) 6/10

131. 09.08.2009 – “Disturbia” (2007) 8.5/10

132. 09.08.2009 – “17 Again” (2009) 7.5/10

133. 10.08.2009 – “Funny Games U.S.” (2007) 7.5/10

134. 10.08.2009 – “Watchmen” (2009) 7.5/10

135. 10.08.2009 – “The Hangover” (2009) 9/10

136. 11.08.2009 – “Funny Games” (1997) 7.5/10

137. 11.08.2009 – “Rope” (1948) 8/10

138. 12.08.2009 – “Elephant” (2003) 7/10

139. 12.08.2009 – “Sukiyaki Western Django” (2007) 9/10

140. 12.08.2009 – “Cars” (2006) 6/10

141. 12.08.2009 – “Shaft” (1971) 6.5/10

142. 12.08.2009 – “Dear Zachary: A Letter to a Son About His Father” (2008) 10/10

143. 13.08.2009 – “The Crow: City of Angels” (1996) 2/10

144. 13.08.2009 – “The Crow: Wicked Prayer” (2005) 1/10

145. 13.08.2009 – “Thank You for Smoking” (2005) 9/10

146. 13.08.2009 – “Ice Age: Dawn of the Dinosaurs” (2009) 6.5/10

147. 13.08.2009 – “El maquinista” (2004) 8/10

148. 14.08.2009 – “The Da Vinci Code” (2006) 7/10

149. 14.08.2009 – “Identity” (2003) 8.5/10

150. 16.08.2009 – “Election” (1999) 6/10

151. 31.08.2009 – “Pulp Fiction” (1994) * 10/10 (SUVELÕPUFILM)

Lisaks siis nendele suhteliselt vähestele filmidele (võrreldes mõne kutiga) vahtisin suvel üsna palju seriaale. Seriaalid ongi põhjuseks miks filmid väiksemat rolli hakkasid mängima. Vaatasin suvel lõpuni seriaali 24, kõik viis hooaega Weedsi, Dexteri kõik kolm hooaega ning rewatchisin Prison Breaki kahte esimest hooaega. Lisaks palju muud random-kraami nagu South Parki suvalised episoodid nende kodulehelt, mida vahtisin tihti lihtsalt söögi kõrvale, üks hooaeg Viva la Bami ning lisaks nendele alustasin mitmete erinevate seriaalidega nagu True Blood, Deadwood, Psych, The Wire,  Lie to Me, Dollhouse, kuid mille vaatamine on paari osa järel katki jäänud. Sellest listist viimast nelja tahaks ausalt öeldes edasi vaadata, aga ma ei jõua.

Lisaks üks asi, mille pärast ma väga rõõmus olen, on see, et Supernaturali viies hooaeg on lõpuks ometi alanud. Olen eelmise hooaja finaalist saati päevi lugenud juba ning üleeile sai lõpuks osa ära nähtud ning esimese osa põhjal ma ütleks, et siin hooajas saab arvatvasti veel rohkem stooriarendust näha, kui eelnevates hooaegades. Samas tahaks näha ikka vahepeal ka jahtimisosasi, millest suures osas koosnesid esimesed kaks hooaega.

Praeguseks on see ka kõik ning arvatavasti on tegemist kõige pikema blogi postiga, millega eales maha saanud olen. Arrivederci!

24

Vot siis. Üle pika aja üks postitus ka blogisse. Jõudsin siis sellise sarjaga nagu 24 lõpuni. Ehk siis kõik olemasolevat seitse hooaega on mul nähtud ning tõsiselt see on üks parimaid seriaale, mida TV’s eales näinud olen. Sarju, mis põhimõtteliselt suudavad oma sädet säilitada üle viie hooaja ei ole eriti palju. 24 on üks neist, sest hooaega või osa, mis oleks igav olnud, ma vaatamise käigus avastada ei suutnud. Muidugi oli aeglasema tempoga fillereid (igas) hooajas, aga üldpilti see igavaks ei muutunud. Nüüd ma üritan selle sarja seitse hooaega paremusjärjekorda toppida ning pisikese kommentaari samuti juurde kirjutada.

• Teine hooaeg

Parim! Hooaeg, mis oli üle saanud kohati uimasest esimesest hooajast, kujunes minu isiklikuks lemmikuks. Kogu tuumapommi teema, võimsad twistid ning Jacki südamehäired hooaja viimastes osades tekitasid põnevuse, mida suudavad tekitada vaid vähesed – erilised – teleseriaalid. 24 on üks neist. Eeldan, et selle hooaja uuesti vaatamine toimub lausa sellel aastal.

• Esimene hooaeg

See hooaeg on nii kõrgel, teisel, positsioonil tänu sellele, et suurepärasele põnevusele on tegemist hooajaga, mida isiklikult pean 24 ajaloos kõige realistlikumaks, sest selle hooaja sündmused on täiesti võimalikud juhtuma ka päriselus ning seda kõike 24 tunni jooksul. Teistes hooaegades olid nüansse, mis tekitasid ebarealistliku fiilingu. See hooaeg on minu jaoks ainus, mida vaadates on tõesti tunne, et kõik see, mis toimub, toimub vaid 24 tunni jooksul.

• Seitsmes hooaeg

Väga riskantne lüke kirjutajatelt teostada see hooaeg sellisel viisil. Ilma CTU’ta ja uute tegelaste abil. Aga olukorrast tuldi välja auga. Tegemist on hooajaga, mis umbes 1/3′ni oli esimese hooaja järel kõige realistlikum hooaeg. Edasi toimus nii mõnigi mitte nii realistlik, kuid siiski huvitav asi. Hooaeg on minu jaoks peaaegu perfektne, kui välja arvata üks twist, millega ma siiski hooaja lõpuks leppida suutsin ning kõik, mis ümbritses seda twisti, muutus lõpus siiski küllaltki aktsepteeritavaks.

• Viies hooaeg

Viies hooaeg on see hooaeg, mille avaosa pean üheks parimaks episoodiks terve seitsme hooaja vältel. Juba hooaja kahe esimese minutiga võetakse üles tohutu pinge ning seda kuni hooaja lõpuni välja. Hooaeg sisu poolest küll lemmik ei ole, aga tempokuse poolest on see hooaeg üks parimaid.

• Kolmas hooaeg

Hooaeg, mida paljud peavad perfektseks ning parimaks sarja ajaloos, ei sümpatiseerinud mulle nii väga. Viimane osa nö. originaalsest 24 triloogiast (esimesed kolm hooaega) oli kohati tõsiselt krampetekitav ja põnev, kuid sisaldas liiga palju fillereid. Üks mõjuv põhjus selle hooaja kõrge koha puhul on ka tegelane Chase Edmunds, kes oli siin hooajas üks peategelasi. Väga kahju, et kolmas hooaeg temale ainsaks jäi.

• Kuues hooaeg

Hooaeg, mida suur osa fännidest peab kõige nõrgemaks hooajaks sellel sarjal. Mulle meeldis ning nagu näha, minu silmis see pole kõige nõrgem. Küll aga kõige actioni-rohkem, sest siin hooajas saab igasugust random actionit ja random plahvatusi rohkem, kui rubla eest. Tõenäoliselt actioni-sõprade lemmikhooaeg selle sarja repertuaarist. Hoolimata plahvatustele ja kõigele muule, mis pika peale ehk veidi häirivaks muutus, oli tegemist täiesti arvestatava hooajaga. Aga seda mitte võrreldes 24 parimate hooaegadega, mis olid justkui midagi teisest dimensioonist.

• Neljas hooaeg

Sina oled nõrgim lüli! Jah. Hooaeg, mis tähistas uut peatükki 24 raamatus. Alates sellest hooajast oli kõikidel 24 hooaegadel suurem rõhk mürtsul ja actionil. Hooaja väga ebaühtlased süžeeliinid ning totaalselt uued peategelased andsid eriti halva eelarvamuse. Õnneks vanad kamraadid, kes hooaja vältel järjest tagasi tulid parandasid üldpilti ning hoolimata sellest, et tegemist on mu arust selle sarja nõrgima hooajaga, on see hooaeg siiski midagi sellist, mida paljud sarjad ei suuda korda saata ka oma parimatel päevadel.

Tegemist on – ja mul on õigus – ühe parima seriaaliga, mida eales toodetud on. Ja nüüd polegi suurt muud teha, kui käed rüpes istuda ja kaheksandat hooaega oodata.

Shutter (2004)

Shutter. Kõigepealt proovisin vaadata seda filmi koos sõpradega. Kuid peagi selgus, et nii lõbusa tuju ja seltskonnaga pole võimalik seda filmi jälgida. Sinnapaika asi jäigi. Eile õhtul mõtlesin siis, et vaatan selle pulli ära. Suur osa ülevaadetest on a’la sisuga “scariest film ever” jne ning seega tekkis selline hirmus eelarvamus juba ette. Film ise oligi õudne as hell. Kohe tõsiselt. Ütleme nii, et esimesed 20-30 minutit on selline tavaline aeglase arenguga lugu, kuid kui film oma ehmatushoo sisse saab umbes 30 minuti järel, siis enne ei peatuta kuni lõputiitrid jooksevad. Täpselt nii õudne see ongi. Hull elamus oli. Pime tuba, kõrvaklapid üsna kõva volüümi peal ning selline õudukas on puhas mindfuck ning shocker. Film mõjus psühholoogiliselt mulle päris tugevalt. Sessuhtes, et ma kogusin 4 minutit pärast filmi vaatamist julgust, et vetsu minna. Pärast voodis olles ja und oodates ma kartsin, et mult hakatakse samamoodi tekki pealt ära kiskuma nagu mehel, kes oli selle filmi keskmes (Stseen sellest kohast). Lõputwist oli ka üks haigemaid, mida eales näinud. Polnud õrna aimugi, et midagi sellist võiks tulla ning inimesi, kes sellist asja ette ennustasid ilma filmi nägemata/selle kohta lugemata ei ole tõenäoliselt eriti palju, kui üldse. Igatahes on see kõige õudsem film, mida ma eales vaadanud olen. Ainult Shiningut annaks sellega võrrelda. USA versiooni sellest ma vist ei vaevu vaatama. Pidi saast olema. Seega vaatan parem midagi muud. Aasia õudukatest teen tänu sellele filmile nüüd väikese pausi. Muidu liiga palju õudust korraga. Sellist filmi tuleks tegelt kartliku tüdrukuga vaadata. Siis poeb kaissu kogu aeg. He he.

Top 10 filmid läbi aegade!

Idee tuleb siis Forza blogist, kes samuti koostas topi enda lemmikfilmidest läbi aegade. Siit tuleb siis minu oma. Isegi paremusjärjekorra olen paika pannud. Alustan kümnendast ja liigun järjest ülespoole.

10. The Crow

9. The Shawshank Redemption

8. The Good, The Bad and The Ugly

7. Heat

6. Psycho

5. Das Boot

4. Pulp Fiction

3. Scream

2. Memento

1. Fight Club

Filmid, millel on minu jaoks eriline tähendus, kuid siiski jäid napilt välja: V for Vendetta (algselt oligi see 10ndal kohal The Crow asemel. Viimasel hetkel muutsin ära), Into the Wild, American History X, Requiem for a Dream, Shutter (eile vaatasin. Kõige kuradi õudsem film eales). Mingi teise tujuga võiks nii mõnigi neist  tegelikult topis vedeleda. Vastupidiselt Forza topile, kus leidus palju klassikuid eelmise sajandi keskpaigast, on minu omas valdavalt filmid eelmise sajandi lõpust või käesoleva sajandi algusest. Naudin ka vanu filme (oleneb filmist muidugi), kuid eelistan siiski uuemat ja head!

Säutsun ka vahepeal

Kõigepealt, tere. Üle päris pika aja. Peaaegu kuu aega pole juba midagi kirjutanud. Ja ega seegi kord midagi asjalikku või sisukat filosoofilist teksti siia ei tule. Kirjutan lihtsalt, et külastajatele näidata, et ma olen veel elus ja, et lihtsalt pole viitsimist eriti filme vaadata, veel vähem neist kirjutada. Aga lähiajal on kindlasti mõned sissekanded tulemas.

Rõõmuga teatan, et olen vahepeal sooritanud keemia üleminekueksami ja suulise eksami autoehitusest. Olen väga rahul endaga, et mõlemast esimesel korral läbi sain. Geograafia riigieksami tegin ka, aga selle tulemuse teada saamisega läheb veel üksjagu aega. Oeh, täitsa lõpp. Kümnes klass ongi läbi. Suvi. Puhkus. Fakkjee. Ilmad on peppus ainult. Miinus raisk. Praegu kuulan drum and bassi. Terve eilse õhtu kuulasin ka. London Elektricity on nii hea tiksumise teema. Naudin ilgelt praegu. Tõtõtõtõ.

Okei, miks teemal selline pealkiri? Sest mul on Twitteri kasutaja… nüüd. Peaaegu kuu aega juba, täna külastasin teist korda. Mõtlesin, et ehk oleks aktiivsem seal ja nüüd siis blogi kaudu teen reklaami või nii. Kes kasutajat omavad, siis võite jälitama hakata.

http://twitter.com/garlilokk

Selleks korraks ongi kõik. Nii mõnigi filmikirjutis on varsti tulekul. Stay tuned!

Prison Break – Series Finale [spoilerid siin postituses]

Sari, mille imeline tähelend (minu jaoks) kestis esimesest osast viimaseni, on leidnud oma otsa, mida võib lugeda peaaegu õnnelikuks. Jep, neljas hooaeg, mida paljud pärast kolmanda hooaja madalseisu enam ei viitsinud või ei tahtnud vaadata, on leidnud oma lõpu ning enam ei saa rääkida, kui väga ma PB uut hooaega või osasi ootan. Kui nüüd need 2 lisaosa, mis DVD’l ilmuvad välja arvata.

Ma ei tea, kui palju ma seda juba öelnud olen, aga hooaeg diagrammil oleks umbes niimoodi: osad 1-15: supersupersuper!, 16-17: halvimad osad, mis sarja jooksul välja lasti, 18: väga hea, 19: halb, 20-22: supersupersuper! Viimases kahes osas oli oi-oi, kui palju viiteid esimesele kahele hooajale. First of all, karakterite tagasitulekud: Kellerman ja C-Note, T-Bagi taskuhoidmine, mis Fox Riveris tähendas seda, et see kes hoiab tema taskut, on tema bitch, lisaks veel mitmed viited Fox Riverile. Jään igatsema seda seriaali kohe kindlasti.

Nüüd ma siis spoilerdaks, kuidas asjad kõikide tegelaste jaoks lõppesid. Kes ei soovi enda vaatamisrõõmu rikkuda, siis edasist ärge lugege!

Michael: lõpetas kõige kurvemalt. Tema ajukasvaja, millele operatsioon tehti sai siiski võitu ning Michael suri selle tagajärjel. Tõenäoliselt ei näinud ta isegi enda poega.

Sara: sünnitas väikese Michaeli ning lõpetas õnnelikult. Oli kolinud elama Panamasse.

Linc: lõpetas õnnelikult. Sai ohutusse kohta LJ ning Sofia ning elas vist koos Sofiaga Panamas.

T-Bag: just as I thought. See mees lõpetas oma PB teekonna Fox Riveris ning nagu näha sai, siis oli tal seal juba bitche, kes hoidsid tema taskut.

Mahone: lõpetas õnnelikult koos selle mustanahalise naissoost agendiga, keda oli tihti näha teise hooaja vältel.

Sucre: lõpetas õnnelikult koos Maricruzi ning kahe lapsega.

C-Note: õnnelik lõpp.

Self: lõpetas invaliidina ratastoolis.

General Krantz: lõpetas elektritoolil.

Kellerman: õnnelik, vist. Ei saanudki täpselt aru.

Mamma Scofield: tulistati surnuks Sara poolt.

Väike Michael oma onu Linci süles